Hanna ja Anu

Hannakene segas kokku siis seukse moosi :)
On nunnukas ah..:)

ANU!

Minu kallis Anu,
Temaga püüaks isegi kalu!
Kord naerame, kord nutame.
Kuid ikka edasi ruttame,

Kui sind ei ole,
Siis minul tuju kohe ei ole !
Sinuga palju-palju
saadud nalju!

Kord lendavad meil jäätised,
Väga-tore, et meil veel ei lenda väetised !
lolli meil mängida meeldib,
kuid mõni seda ei seedi.

Kord laulame, siis jälle mängime,
aga öösel ei jää tuttu me .
kui midagi juhtub siis meie sõna on
,,Amburiteviga!“
või äkki hoopis Sugulaste viga ! ?

Hanna Marialt 20.02.2011

Pisikesed on mulle armsad olnud juba sest ajast saadik, kui olin ise veel paras mudilane. Tihti mõtlen, et kui mina kord emaks saan, kas siis olen jätkuvalt sama vaimustuses põnnidest.. Hoian, musutan, nunnutan. Kahtlemata! Annan endast parima. Katsun olla ema, kes on ka sõbra eest.. Teen kõik, mis minu võimuses, et temast sirguks asjalik ja suure südamega neiu/noormees..
Kas see ongi minu unistus?

Ütlesin:,,Emme, võta sülle mind,
kasvõi korraks vaid!''
,,Tule siia, tibulind,''
ütles ta ja tegi mul pai.

Ütlesin:,,Emme, sa oled kõige parem'',
ja toetasin ta õlale oma pea.
,,Linnu, kallis, teadsin seda juba varem'',
vastas ta ning laulis mul need read:

,,Oled mu armas päikseke,
silmarõõm nii väikseke,
mu pisi rõõmus seebimull,
emme ainus musurull.''

,,Kogu öö''

Kirjutasin laulu 2008.ndal aastal..
Olen seda korra ka rahvale esitanud: Aseri KK's oma inimestele.
Nüüd lindistasin aga üles ja siin ta on.

Melomaan

Valmis 14.02.2011



Em
Kui keegi laulab, keegi räägib
Am Em
see inspireerib mind.
Em
Kui kostab naabrilt muusika
Am
läeb kaasa mu hing.

Kuulen lapsi rõõmsalt naermas
ka see inspireerib mind.
Ma võin laulda, ma võin hüüda
mul põues tuksub rind.


Dm Am
Jah julgen olla see, kes ol'd pole ma elusees
Em Am Em
hullunud melomaan

Am Dm Em Am Em
Ref : Kui kõnnin tänavail, näen kuidas vastutulijad mind vaatavad.
Am Dm Em Am Em
Ei nemad aru saa, sest olen paadunud melomaan.

Mind öine vaikus innustab
see on kvaliteetaeg.
Paber, pliiats ja kitarr
jäägu seisma see aeg.

Ma ei muutu, ma ei loobu
ma elan muusikas.
Las keegi laulab, keegi räägib
see inspireerib mind.

Jah julgen olla see, kes ol'd pole ma elusees
hullunud melomaan.

Vea siia see alatu,
koledusi lausuv kelm.
Tema mihklipäev nüüd alaku,
on hämar, on külm.

Olgu ahelais ta üle keha,
röökigu või valust.
Kõik muu las jääda minu teha,
kaotan ta me jalust.

Pilk maha, sa vastik ebard,
lausu tasa oma viimane soov,
nurjatuna minu jalge ees lebad,
ei lahtu mu viha enne, kui su poon.

Viimasel jõupingutusel ta
maast end lahti tõugata suutis.
Võid mu keha võtta ja hukata..
see polnud kõik, ent isand lootis..

..mu hing jääb sinu külge
kui verd imev kaan,
sa rahu ei leia eal.
Põrgu pärapõhja viimase
sooviga su saata saan,
sa jääd üksi..
üksi..
üksi..
olgu sul teekond hea!

Kuula superstaariks pürgiva Anu kaunist häält! - Õhtuleht


Ah, et sedasi siis... :D:D:D
Edev-hambadirevil-lollijutuga-tohlakas - ANU!

Mõned fotod

Laivy, Leelo, Mailis, mina - meil oli hea!



Pallitrall.



,,Ohoo kõik mu viis varvast mahuvad talle suhu!?''



Mahus. Rändavad jäätükid (negatiiv).



Home, sweet home..

Nr.512



Meil olid seuksed - 2 Kutti.



Kalvi ilueedid.



Küpsist matsutava suuga:,,Tervelt juba aasta elu näinud!''

See saade noh..

Oh, jälle üks pöörane seik juures.
Räägin sellest..
Meie armas naabrinaine Kristel ja kulla Eha otsustasid teha pulli ning panid Steveni ja minu Eesti staarisaatesse kirja. No nali oli naljakas jah, kuni helistati ühel kummalisel teisipäeval ning küsiti luba meile külla tulemiseks (5.ndal veebruaril). See oli võttegrupp. Loomulikult ei osanud enam ka keelduda. Küsiti mitmeid huvitavaid küsimusi. Naljakas oli..!
Niisiis.. kätte oli jõudnud reede (4.veebruar). See oli hull koristuspäev. Hiljem veel naersime, et kaminasaal polegi nõnna kasitud olnudki. Ja koridor.. no johhaidii, kutsu või külla Elizabeth II - kõik oli nii timm! Reede - oodatud päev. Leppisime külalistega kokku, et kohtume Viru-Nigula Rahvamajas. Nende üks kindel soov oli filmida me võimsat segakoori (põle ta miskit suur, kuid siiski võimas). Niisiis... hakkas see trall pihta. Jorisesime ja lõõritasime kuis ikka - naerusuiselt ja valjult. Siis aga sooviti, et me lavastaksime kontserti. Laulsime Stiiviga ühise loo ,,Elu on ilus'' (by Nuts), ja noh see on seuke lugu, mis meil kenasti välja kukub. Kaunid-siirad sõnad, ilus viis, mõnus.. Ooo ja miuke fantastiline publikum meil oli! Nendele võiks laulda veel ja veel.. nad olid head kaasaelajad, kuulajad ja julged aplodeerijad. Super! Peale seda möllu keerasime autorattad Tüükri suunas. Mis me sääl tegime...? Käisime tuulikute all, siis Stiiviga tegime seal sutsukene tsirkust, aii kui nali meil oli! kõndisime Tüükri vahel koertega, ronisime mööda hangesid, tõukasime teineteist lumme ja lõime jäisel teel jalgu alt. Juba seda meenutades on hambad igemeteni paljad. Käisime ka naabrinaist kiusamas. Saime va patustaja toast välja ning temagi ütles paar löövat lauset kaameraonule. Ahjaaa... Hr.Toigeri taevatrepp - me ju hoiatasime, et seda külastame ka. Ei tema uskunud.. Näedsa!
Ninnud olid juba parajalt vesised ja aeg muudkui tiksus, seega tulime toasooja, kus lõõmas kaminatuli. Toas saime tantsu lüüa vana grammofoni saatel, mängida kitarri ja djembet, demonstreerida põnevat lauamängu ,,Reis läbi elu'' ja niisama jutustada. Vahva!
Hea oli see, et nendele meeldis siin...kuid see põnev aeg möödus niivõrd kiiresti, et kahju oli neid lahkumas näha. Saatsime uudistajad kenasti autoni ja soovisime head teed. Oeh - avatud ja rõõmsate inimestega on hea koostööd teha!
Peale võttegrupi lahkumist astus naabrinaine läbi. Muljetasime, kuis oli.. . justustasime ka muudel teemadel ja naersime nõnda, et põsed ja pugud vigased.. Ei jaksanud enam, seega näitasime naabrinaisele ust. Ta mõistis! Hehe... See päev oli üdini vahva!
Õhtul aga puhusid tuuled meid ikka naabrite seltskonda - väike lõõgastav naps ja valju karaoke. No meeletu!
Kätte oligi jõudnud pühapäeva varahommik. Ilge sättimine ja toimetamine käis. Seejärel luristasime kohvi ja oligi Vana Nõid (naabrinaise autole kleebitud tekst) säuhti me maja ees. Olimegi teel Jihvi. Enne kui Kontserdimajja sooja saime tegime väljas sutsukene kaadrit: EESTI OTSIB SUPERSTAARI! MINA OLENGI JÄRGMINE SUPERSTAAR! JIHVI, JIHVI, JIHVIIII! Hullulmeelne, totter ja naljakas.. Passisime sääl kõva pool päeva. Järjekorras olime pea, et viimased, sest pidime tegutsema juhiste järgi. Küll taheti üles filmida kleepsude kleepimine, laulude harjutamine, majja sisenemine, intervjuud ja lisaks veel ootamine - olime üsna tülpinud... See võttis ikka päris läbi. Ent huvitav oli! Nägime ära Rauast Mihkli, Ilusa Maarja ja Ranna Reinu - kuulasime nende nõuandeid, kommentaare, arvamusi.. Eks mõnigi nende sõna jääb pikaks ajaks pähe kumisema. Edasipääs ei olnud nii oluline kui see, et oleme nüüd kogemuse võrra rikkamad. Meil olid energilised ja toetavad mänedžerid (nii nad end nimetasid - Eha ja Kristel), kes olid meiega sel katsumusi täis teel. Pididki olema, just nemad selle supi valmis keetsid. Peaks vast elulõpuni neid patuoinadeks tembeldama, kuid samas.. olen tänulik! Just selle huvitava kogemuse eest!
Vat seuke lugu!