Sina oled minuga

Vat see on lugu, mis mulle nii väga meeldib. Proovisin ka ise laulda :)

Ülllllegaaaa - õlletaaa..... ja jällllllllllllllleee..

Üllekese sünnipäev ja pidulised.
6.detsember, 2010. Ei läe iial meelest mu kulla Pinskarinna reaktsioon, kui ta avas oma kodu ukse ja tahtis tuppa astuda.
Kõik algas nii....

Umbes kuu enne sünnipäeva kirjutas mulle Ako emmessennis, et tuleb pidu. Teadagi mis.. :) Küsis, kas olen käpp. No loomulikult! Möödsid suts ja suts need tühjad päevad, kuni jõudiski kätte see õige - Üllekese B-Day! See ootusärevus oli meeletu tuli mu kuplis, sest põnev ju.. ta ise ei teadnud meist midagi. Pold aimugi vast, et seuke pande talle tema enda kodust vastu röögatab.
Hehe, Stiiv tegi veel väljas suitsu, kuigi teadsime, et iga hetk võib ta autonina nurga päält paistma hakata. Ja oh!!!!!! - nagu F1 (just nii kiiresti ta reageeris) hüppas ta üle ukseläve tuppa. ,,(Äh, puhh, ähh, puhh..) Loodan, et ta mind ei näinud. Ilmus välk-kiirelt maja ette.'' Oii mis hirmus sagin tekkis! Kus me seisame?..... kas ta tuli?..... PANGE TULI KUSTUU!!!!!..... mida me laulame?.......ah, aiii!! (kellegi varvas)....... mine sinna poole!! (keegi nügis)...... ja lõpuks TSSSSSSSSSSSSSSHHH!!!!!!!!!!!!!! põnev..põnev..põneev... Uks avanes ja hakkas kõlama laul ,,palju õnne, kallis Ülle..''...kuid ta tuppa ei astunud.. seisis vaid väliskoridoris, vaatas meid ja kuulas. Ilus oli! Mõnus hetk! Ja suutsimegi teda üllatada :) Saime, mis tahtsime. Nägime teda naermas - tahtsime ja saime!

Istumine oli ootamatult lärmakas. Alguses ikka, pillid kaenlas ja lälisesime toredaid laule ja.... kuni Tanel hakkas mängima Ursula lugu ,,Heiki''. Kõik laulsid, kuni ühel hetkel ei olnudki enam Ursula ,,Heiki'', vaid Tanel & Co ,,Üllega-õlleta''...ja jälllllleee-Üllega-Ülleta-Üllega-õlleta....ja jällllllllllllllllle Üllega-õlleta-Üllega- õllega............. ja sedasi piiikalt, piiikalt.. Poisid rokkisid nõnna rämedalt, et kaela pääl olevad punnis veresooned ähvardasid punast pidu... Aga mis sa ütled, kas see oli takistuseks?! Ei, ei, ei... ikka lasti edasi Üllllega-õllleta. Metsik! Vot see oli metsik. Kujutan ette, see maja tundis ise ka seda melu. Hing hakkas elama. Jah, me olime nagu äratuskell armsale Üllele ja tema kodule ehk..

Unustamatu, väärt käik! Üllekene - meie kullatükk!

Lapsepõlve meenutused

Oli heinalõhna tunda ka diskosaalini
ja lammast kuulsin määgimas
kui istusin suure tamme tipus.
Isa kapiustel mäletan plakateid-
Hitlerid ja Stalinid.
On mul meeles ka see, kuis
isa kõrtsu kippus.

Mäletan naabimutti, kes
mu venda kiusas ja teda ei sallind.
Ta oli ninakas kaardimoor-
kiitis end ja rääkis kõigile,
et tal on siidist voodilinad ja ehted nii kallid..

Mul on alles see ilus
randmekell, mille ema kinkis
lahkumise eel,
poetasin vaid pisaraid,
sest mulle ei olnud keegi
midagi nii ilusat kinkinud veel..

Ma mäletan ühte ainsat
kevadet, mil me vennaga laudas
istusime ja vandusime,
et ei jäta teineteist,
aga ta leidis eluarmastuse
ja lahkus kodust, kui oli seitseteist.

Ma olen unistanud elust, mida kellegil ei ole. Vast isegi mitte Temal - kes ta on meie saatuse määraja? Räägitakse, et on keegi... aga kas on? See selleks..
Ma tahaksin rahu. Lihtsalt rahu, sellist olemist, kus ma olen ja naeran. Mitte ainult väliselt - 200w irve näol, vaid ka seesmiselt, mis on jääv. Kuidagi puudu jääb..sõnadest. Tahaks rääkida. Rääkida millestkist, mis kergendab seda seletamatut tunnet. Kirjutad salmiread, katsud edastada sõnumit, aga see ei ole võrreldav tundega. Kirjutad laulu ja püüad seda ette laulda nii hingeliselt, kui vähegi õnnestub - ikka, mõtetu üritus.
Ah, ikka on nii, et üks õhtu ulud ja kurdad ja valutad südant. Järgmisel päeval hakkad maailma taas armastama ja.. unustad selle kirjeldamatu tunde, kuni järgmise korrani. See jääbki ju kimbutama, kui lahendust ei leia.

Mere laul

Mere laul - lihtne ja tõeline !
Meri on ju ise-enesest lummav ja salapärane.
Mõjub rahustavalt.. abistavalt..
Kohinat kuulates puhkad meeli ja oleksid justkui
kõigest,kõigist eemal..

valmis 04.01.11