Hülgeviga

Jube mõnus lauluke. Sõnad ja viis geniaalselt Jaan Tättelt.
Proovisin ise mängida, võtsin linti, veidikene häälele moonutust
ning täitsa naljakalt ja vahvalt kõlab :)

My sweet 21!

Sõbrad!!!
Te tulite ja jagasite seda päeva koos minuga. Me saime laulda, tantsida, kallistada, musitada, jutustada... Keegi ei kakelnud ega nääklenud. Kõik nautisid seda head melu :)
AITÄH TEILE!

Ühel päeval Tln's olles kolasime Tilgaga Stockmann'is, otsisime tema emale sünnipäevakinki. Järsku seisis meie ees üks naisuke, kes tegi sellise pakkumise, et kui osta 1000.- kaupa, saab kingituseks teha nö perefoto. Me ei ole küll pere, kuid sõbrapilti võis ka teha. Tilk ütles, teeme ära. Heheeeee... :D Summa koos, läksime siis sinna pisikesse fotonurka. Kiire pisike sessioon: peksime teineteis mõmmikutega, mis rekvisiitideks anti, kaisutasime neid.. Saigi üks foto välja valitud. Vahva mälestus :)

Stiiv!!

On inimesi, kes ei hooli, mis ümberringi toimub, nendele läheb korda ainult ise-enda heaolu. Ja on inimesi, kes teevad kõik selleks, et teistel oleks hea - Steven on just see inimene, kes teeks kõik selleks, et tema lähedased oleksid õnnelikud.

Ta on 23. Üldiselt see aeg, mil käiakse klubides, baarides sõpradega pidutsemas. Möllutuurid on põhjas, kuid Steven eelistab selle kräu asemel veeta aega kodus. Huvitav eks. Kutsub külla sõbrad, kellega koos on hea, kelle seltskonda ta naudib. Tinistab kitarri ja laulab, mängivad lauamänge ja lihtsalt veedavad lõbusalt koos aega.

Stiiv suudab kõiki naerma ajada. Tihtilugu käivad temast läbi kummalised kiiksud, siis paneb ta ikka seuksed killud maha, et johhhhaidiiiiii... Praegu meenus mulle see anekdoot, mis sa jutustasid sel ööl, kui Krissu, Margus ja Kevin meile esimest korda ööseks jäid. Juku anekdoot oli veel (isegi praegu on klemm kõrvuni). Üks õhtu tegin ettepaneku, et lähme õue, jalutaks veidi, värske õhk jne. Läksime siis, koerad tulid kaasa (kutsikad ka) ja jalutuskäik kujunes RÄMEDAKS sõjaks. Lükkasime teineteist lumme ja maadlesime (mis sest, et minul see 100%-lt ebaõnnestus, kuid vabandus on mul hea - olin liiga paksult riides noh), siis kui pikali olin, haarasin Stiivu jalast kinni ja üritasin ta maha suruda. Mõni üksik kord isegi õnnestus. Aii ma olin uhke! Kõige vägevamad on need õhtused/öised killud, mil me lihtsalt ajame uskumatult jaburat juttu ja teeme igasugu veidraid hääli ning muudkui naerame.

Stiiv on mulle väga, väga armas sõber! Talle vb ei meeldi see sõna - sõber - kuid ta teab, kuidas lood on ja austab minu soovi. Ent kes teab, kuidas elu meid üllatada võib.. Loodan väga, et ta võtab mu elust osa täpselt nii palju kui mina ise. Vahel kui ma käin kodust ära, tunnen nagu oleks hapnikuballoon maha jäänud - st Steven. Eemal olles tunnen puudust tema naljadest, massaažist, lohutusest, kallistustest, kiusamisest ja tema nägemisest. Vahel tahaks öelda talle ,,totu'', aga telefonitsi ei ole see sama, sest siis ma ei näe tema muhelevat nägu (talle tuleb alati armsalt totakas naeratus näole kui sedasi ütlen).

Vot tema on minu Stiiv!