Noh jah, algus on kõige keerulisem, ei oskagi seda lugu lahata.
Ja nüüd on see käes! Öeldakse, et inimene ei muutu kunagi - puha vale jutt ju! Ei ole mina teab mis isik, kes ei eksi, ei tee vigu ega haiget... sellist inimest ei eksisteerigi, kel pea kohal igavene kuldne rõngake hõljub..
umbes 3-4 a. tagasi tutvusin ühe piigaga, kes kujunes mu parimaks sõbranjeks. Võib nii öelda.. ta elab küll üpriski kaugel, kuid me hoidsime sidet neti teel, helistasime aeg-ajalt, saatsime sõnumeid ja käisime teineteisel ka külas. Ta oskab hästi rääkida- jube hea oli alati kuulata. Hääl juba on trump, mis sundis kuulama. Need olid ajad, mis lasid mul igast murest üle saada sõrmenipsu kiirusel. Oli vaja vaid teda, kes kuulaks ja vajadusel annaks nõu. Ja ta oli olemas. Sain temaga rääkida kõigest. Ta oskas alati tõsta tuju ja hoidis mind. Külvas oma üli-üli-ülihoolivusega mu üle ja sellest oli rohkem kui küll, aga nii hea! Heh näedsa! meenutades neid vahvaid aegu tuleb pisarakene silmanurka, mahe naeratus näol..
Aga ma igatsen teda!! Ei, ta ei ole läinud teise ilma ega kolinud teisele poole maakera, lihtsalt tema hell ja armas ja ülipositiivne hing on läinud. Just, see pärl, mis säras sellise võimsusega, et... no mööda sest igal juhul ei vaata!
Kuradi haiget teeb, kui ta eksisteerib ja on ja ühel neetud nõmedal hetkel otsustab ta teha kannapöörde ja hakata pohhuistiks. Lüüa kõigele käega ja tüssata sõnadega, mis paneb südame verest tilkuma. Ega 1 mahlaselt-magus hea asi ei kestagi igavesti, kuivab kord vastikult kleepuvaks ebaõnneks, mis kestab ja kestab ja.... jääbki!
Aga ma ei taha seda.. lausa vihkan..
Mälestused on ilusad ja ei kao, nagu sina. Tänan, et mulle needki jätsid!
Ah bläma.....
Pohhuist - ? Mõtle selle peale veel!
Wednesday, July 28, 2010
Tuesday, July 27, 2010
Monday, July 26, 2010
Friday, July 16, 2010
Saturday, July 3, 2010
Subscribe to:
Comments (Atom)





