Pole ilusamaid silmi,

kui sinu omad.

Pole tähtsamaid märke,

kui punktid ja komad.

Kuid oluline teade

minu suust on see,

et sulle alatiseks koht

on minu südames!

Ma ei ole hetkekski Sind oma mõtetest minema lasknud,
isegi siis kui jalutan üksinda,
käed taskus. Ei möödu päevagi, mil ma Sinu nime ei nimeta -

Su nimi on alati mu huulil,

ära imesta. Mõtlen Sinust kui neiu, kel igatsusest lõhkemas on rind ning ei jäta ütlemata kui väga armastan ma Sind!

Video ning selle all olev luuletus käivad käsikäes. Enne kui alustad luule lugemist, käivita video.

Kuula ja samal ajal loe. Kui saad loetud, sule silmad. Nii olegi mõni hetk...

Kas tekib mingi tunne?

Mere vaikne kohin

Tuul

Liiva tasane sahin

Värske õhk

soojad õhuvoolud

Mõtted -

lendlevad tuulega kaasas

Meeleolu

ei ole mitte paha

Puude ladvad kõiguvad

vaikses tuules

Mere vaikne kohin

Taamal seisab majake

Aknast paistab

tuluke

Trepil istub koer

kes tundub olevat kurb

Taevas laseb piisad valla

Säält sajab vihma

koer väriseb

Koputan vaikselt

uksele

Lasen kella - katsun linki

Uks avaneb.

Ma ärkan, riietun,

lähen välja

Mere vaikne kohin

Tuul

Taamal seisab majake

Aknast paistab tuluke

Koera pole

jälgigi mitte

Märkan trepil

END.

Ühel laupäeva varahommikul vantsisin Üllekese ukse taha. Proovisin vaikselt, tips-taps kikivarvul, kuid Johnny kukkus haukuma. Esimene mõte oli, et paneks liduma, et majarahva unekest mitte segada. Haarasin siin boobiltelefoni, et äkki õnnestub sedasi vaiksemini asi aetud saada. Noo... tuuut, ohsaa, ja kutsubki.. tuuut... ja teist korda ka.. noo... tuuu....(uni-uni-unine hääl) Jaa?!?!?! Püüdsin siis kuidagi teada anda, et ma tema kodu ukse taga, kuid ei tea, mis värk oli. Hallooo?! ütles ta uuesti.. siis oli mingi kahtlane vaikus ja tuut-tuut-tuut-tuut. Kõne lõppeski. Ahjaa, Johnny muudkui karjus. Noo, mõtlesin, et teistkorda helistada pole vast mõtet. Vahtisin telefoni ja...... siis tõstsin oma pea, vaatasin ukse suunas ja OIIIIIIIIII... Kesse tuuuli!!!! :) Üllekene-kallikene, padjanägu peas. Sorrry, et su äratasin, kostsin vaid. Kartsin, et lausub miskit, et mis sul piiga arus on?!?!!! Hull peast!! Aga kus sa sellega, tema nägu läks naerule, ajas käed laiali ja kallistas mind kõõõvasti-kõõõvasti. Vot see oli hää! :)

Millegipärast mõtlen, et mõni oleks ukse ,,pauhti'' nina all kinni löönud või kulmu alt vaadanud mind kui viimset lammast. Ülle aga võttis mu soojalt vastu, kõndisime paar sammu aiaski ja ajasime juttu ning mis kõige põnevam - ta kutsus kohvilegi (mind ja seltskonda, kes autoga eemal ootasid). Vat, rahvas! No tema on tõeline sõps ja palju muudki!!! Vahel mulle tundub, et ta on mulle kui ema - annab nõu, lohutab, õpetab. Teinekord jälle kui hingesugulane. Meil on palju ühist. Oeh, nii nii armas tegelane!