sul sosistan tasa

kuis tunneb mu süda

kui oled minust igaviku

eemal

sul sosistan tasa

mis mõtted mul peas on

kas jõuan üksi

nii jätkata veel ma

sul sosistan tasa

tule tagasi koju

emba ja suudle ja

hoia mind

sul sosistan tasa

kuula mu armas

see süda siin -

see igatseb sind.

Veidi kritseldusi...

Viimasel ajal olen tihti istunud õhtuti nina vihiku vahel ja joonistanud igasugu vidinaid. Fantaasia möllab.

tehtud !

Kirjutasin alles ükspäev, kuidas kõndisin mööda teeäärt ning imetlesin suurt

Püssi tuhamäge. Hirmus tahtmine oli sinna tippu ronida ja nüüd võin ütelda, et

sain selle tehtud. Käisingi seal!

Täna oli selline meeleolu, ootasin parajat aega, et väljas ei oleks liiga valge ega liiga hämar.

Enne kui väravast välja jõudsin astuda, küsis Ints, et kus sa lähed. Rääkisin talle oma plaanist ning ta soovis kaasa tulla. Tema teadis kust on kergem ligipääs mäele.

Sumpasime läbi paksu lume, ronisime üle nõlvakeste ja murdsime end läbi puuokste. Lõpuks jõudsime poolele mäele, kuhu Indrek jäi mind ootama. Mina aga jätkasin oma pöörast teekonda. Mida lähemale mäetipule jõudsin, seda raskem oli liikuda. Libisesin korduvalt mõne meetrikese allapoole ning jalad olid läbi, kuid siiski ei andnud alla.

Ja siis...........

Ooooooooo!! LÕPUKS!!! Lõpuks jõudsin pärale! Milline vaade!! Jäin lihtsalt imetlema ja mõtlesin, kui hea-kui hea-kui hea, mõnus õhk.. mega feeling! Pidin selle hetke ka jäädvustama, hoolimata sellest, et oli veidi pime :)

Sa loed ja mõtled, et see ei ole ju teab mis saavutus - kõigest üks mägi ja soov selle tippu vallutada. Aga meil kõigil on ju omad kired. Olgu nad siis pöörased, tavalised, lihtsad.. who cares!

Põhiline on see, et meil on midagi, millest mõelda, unistada, rääkida. Niisiis mina rääkisin siin oma väikesest nö unistusest, mis enam ei ole mitte ainult unistus vaid nüüd ka reaalsus. See oli tõepoolest unistus, sest kui seda mäge eemalt jälgisin mõtlesin pidevalt, et saaks vaid sinna otsa!

Ma joonistan taevasse

sinu silmad,

maalin päikeseliseks

külmad ilmad.

Ma ehitan sulle

oma mõtteis maja,

milles igavesti kõlab

sinu naerukaja.

Ma tahaks sulle öelda,

kui kaunis on maailm.

Tahaks sulle näidata,

mida näha võib su silm.

Kõik see, mis ümbritseb meid,

aitab järgida meil õigeid teid.

Sa kuula oma südant

ning ava mulle see,

las olla ühine

meie elutee.

Üks mu elu pärl.

Kui olin veel koolitüdruk, siis oli tema see, kes mind aitas ja toetas. Ta andis mulle nõu, õpetas mind, lohutas ja kaitses. Juba põhikoolis saime lähedasteks, kui liitusin näiteringiga. Leidsin, et see on tegevus, mis on mulle suureks meelelahutuseks. Kõikide jamade kõrvalt, mis mind ümbritsesid, sain ma teha midagi, mis viis mõtted mujale. Luule õpetas mind, kuidas laval end hästi tunda, kuidas leida endas see ,,keegi'', kes ma tahaksin olla. Tean, et teda saan ma usaldada. Tema on see, kes on mulle alati suureks toeks olnud. Just tema aitas mul kõigi teiste klassikaaslastega keskkooli lõpetada. Ta käis mulle peale, et ma ei annaks alla, käikisin järelaitamistundides ja ei lööks käega. Luule nimetab end mu ,,teiseks emaks'' ja nii see ongi! Ta ongi mu ema.