Väike viiv....

Ühel õhtul käisin kõndimas, et olla omapead, üksi. Mõtlesin igapäevaseid mõtteid ning kuulasin oma telefoniromust ilusat Eesti muusikat. Süda oli rahul. Kõndisin käed taskus, tee ääres. Autod sõitsid minust mööda ning kerge lumi keerles neil järel. Punased tagatuled justkui mängisid õhus lendleva lumega.

Jõudsin raudteeni ning paras aeg oli teha kannapööre, et jalutada tagasi. Minust paremale jäi suur võimas tuhamägi. Jäin hetkeks seisma, vaatasin seda. Tekkis tahtmine ronida selle tippu, kuid oli juba üpriski hämar ning ma ei tunne seda kanti veel piisavalt. Ei ole varem selle ligi käinud. Kas on sellel alal luusimine lubatud. Kõndisin edasi, kuid silmad püsisid endiselt suunaga mäe poole. Taas seisatasin jalg jala kõrval, sest mu sõber telefonipläss lasi mul kuulata Urmas Alenderi laulu ,,Sõnad Su suust''. Sellest laulust jäi kummitama üks fraas ,,peab olema kõigil ju üks ideaal, et elus meil oleks, mil toetuda saaks''. Huvitav tõde, eksole, aga nii vast ongi. Oleme juba sellised olendid, kes vajavad tuge ja seltsilist. Kui mina oleksin üksi, siis ei teaks ma, kes olen. Sestap ongi mul pere, sõbrad ja tuttavad :)

Lippasin üle tee, et tuhamäge paremini üle metsatuka näha saaks. Läksin tips-taps edasi. Ei teadnud veel, kas minna kodoje või hulkuda veel selles mõnusas hämaruses. Mis seal ikka. Läksin sinna kuhu jalad viisid. Koduke paistis juba. Ilus lumevaip oli maja katusel, kuts raputas peast valge tutimütsi.. vaatasin ja muigasin, on vast talv ah? :)

Enne kui tuppa läksin, piilusin üle õla veel tagasi ja lubasin, et üks päev ma sinna mäe otsa ka ronin. Mõnus oleks seal veidi aega kükitada ja mõtiskleda, vaadata ümbrust.. siis oleks kindlasti selline tunne, et maailm mahub minu tervesse peopessa. Nagu väikene lumepallikene, mis koosneb nii paljust - nii paljust...

Koer tuli ligi. Sügasin teda kurgu alt, silitasin ja patsutasin. ,,Hea koer oled,'' ütlesin. Arvan, et ta sai aru. Müksas mu kätt ja nurus veel pai.

Saigi otsa see väikene kvaliteetaeg. Trepil raputasin jalad lumest puhtaks ja astusin tuppa.

Ooh, kui soe :)

Mulle meeldivad ta silmad, kui ta naerab!

Mulle meeldib, kuidas ta mind salaja vaatab!

Mulle meeldib, kuidas ta tuleb suvalisel ajal mind kallistama!

Mulle meeldib, kui ta mind enda kaisus hoiab või hästi

külje alla poeb!

Mulle meeldib, kuidas ta askeldades vilistab!

Mulle meeldib, et jalutama minnes haarab ta mul käest!

Mulle meeldib, kuidas ta minu eest hoolitseb!

Mulle meeldib tema valmistatud kohvi ja soust!

Mulle meeldib tema olemine ja hääl!

Mulle meeldib, kui ta mulle sõnumi saadab, mis sest, et oleme samas ruumis!

Mulle meeldib tema kohusetundlikkus!

Mulle meeldib tema muskliline selg! :)

Mulle meeldib tema romantilisus!

Mulle meeldib temaga koos olla!

Mulle meeldib elu temaga!!

vat ülla-ülla

20.ndaks sünnipäevaks sain maitsva Fazeri šokolaadi, mille peal oli naeratustnäoletoov luuletus :) Kuid selle šoksiga seoses on veel üks pisike lugu jutustada.

Nimelt sünnipäeva õige kuupäev on 16.12, kuid maiuspala jõudis minuni 20.12. Sel päeval pidin minema Manija saarele 4. päevaks. Olin pabinas ja veidi põdesin, et lähen võõrale saarele, tundmatute inimestega. Kodu-uksest startisin välja umbes kella 12 ajal, kuid enne seda tuli vahva üllatus - minu toaukse vahelt sirutati välja käsi sinise karbiga, millega kaasnes sõnum:,,Aaaaanu, sulle tuli mingi pakk!'' Ohoooo, mõtlesin, et kes siis mulle ikka kirjutab või pakki saadab. Karpi nähes hakkasin naerma, et oiii, šokolaad.. kellelt küll? Selle tagakaanel oli kirjas alltoodud luuletus ning saatja nimi - Ülle Säälik. Teate, pingemaandus oli suur! No nii õigel ajal tuli selline ülimeeldiv üllatus :) Noh, mis siis ikka, pistsin mõned šoksikuubikud musisse ja hoopis parem enesetunne oli. Näole tekkis lai naeratus, süda oli rahul ja tadaaaa - teele ma asusingi :)

Ma tunnen üht tüdrukut -

vaba ja vallatut,

pöörast ja piiritut,

süda tal servini

hellust on täis.

See tüdruk oled sina,

kulla Anuke.

Rohkest ilusaid

hetki ja armsaid inimesi

su ellu!

(16.12.2009) 20.12.09

Kas usud sa,

et lähedaste hinged

meiega jäävad ?

Kas usud sa,

et su kallis vanaema

võib olla üks puu?

Kas usud sa,

et nad meie tähtsaid

samme näevad?

Usud, et nende sõnumid

meieni toob tuul?

Mina usun.

2006. aastal kirjutatud paar rida igast klassikaaslasest ;)

Meie klass

Jürgen tahvli ette roomab,

nii ta langeb ükskord kooma.

Sergei on poiss, kel tark on pea,

tema kõike hästi teab.

Darja on tore ning väga ilus,

alati oma juukseid silub.

Tore klassivenna Rommi

jagab iga päev meil kommi.

Egert aga on rekkahull,

tema jutte kuulata on päris pull.

Andrese perekonnanimeks Põder

tema on noorusest veel nõder.

Kristjan oskab nalja teha,

naerust vappub kõht ja keha.

Indrek, kel hüüdnimeks Nirk

on väga hoolas ja väga virk.

Kristiina on abivalmis ja tore piiga,

mitte keegi ei tee eales talle liiga.

Leelo tunnis toolil kiigub,

nii ta klassist välja liigub.

Neid luuletusi mina teen,

nüüd lõpetan, sest üles keen.

2006

Lõbus poiss! :)

...kui seda videot vaatan, naeran alati nii, et silmad märjad :)

Väikese Romsu (kes enam polegi nii väike) naer on see,

mis ka vaatajal suu kõrvuni ajab :)

Do you understand?

Come, let's hold hands.

Close your eyes.

And now look for-

look for yourself.

No! No, close your eyes.

Look inside of yourself,

peacefully.

Do you feel good?

Great.

Take a deep breath.

I repeat,

very calmly.

(Silence...)

Now think, that you

are somewhere,

where you feel yourself the best.

What place would it be?

Flower garden, the sea, home-

or maybe you can see somebody?

You're smiling!

Very good.

Is it someone?

Yes?

Imagine, that

they're standing in front of you.

Are they talking to you?

Yes?

What are they saying?

"Don't be afraid, I'm with you."

That's good! All right...

Calmly.

Tell me, what do you feel?

(Silence...)

,,Peace.''