valus on

Valus on,

kui kuulen telefonitorus
ema nuttu.
Küsin ,,mis juhtus'',
siis tahab muuta teemat ruttu.

Valus on,
kui kuulen mujalt,
miks ema nuttis.
See mult kui viimse
sõna suust võttis.

Mul on valus,
kui kuulen,
et teda ei lohuta enam miski,
lööb käega ja ei võitle
ega riski.

Ema, mul on halb,
kui sul on valus.
Ma ei tahaks olla sul jalus,
kuid kuula-
kuula palun, mis mul öelda on!

Sul olen ju mina-
tütar, kes sind vajab.

Langen põlvili...
hüüan ,,EMA''
ning karje vastu kajab.

Vaikus.
Ma enam ei jõua........

..kuid siis ta toibub.
Pigistab kramplikult kokku lõuad,
lausub: ,,Kallis laps,
palun,
mõistvalt minusse suhtu.
Ma luban,
et enam seda ei juhtu!''

Ilusad sõna, eksole,
kuid miks mul ikka valus on?

On valgus.

On e r e k o l l a n e valgus.

On maailm

ning selle elu algus.

On asjad,

nende eripära -

on tähtede

lummav sära.

On ootused-

igal ühel ju meist

on soov tunda

kedagi teist.

On rajad-

e t t e t a l l a t u d rajad.

On minevik ja

unustamatud ajad.

On õnn,

on e r e k o l l a n e valgus -

on maailm

ning uue elu algus.

Minu kallis, kallis Noobitar Triinu!!! :)

Temaga veedetud ajad on olnud kõige naljakamad- täis naeru ja lusti!

Kord teenisime Kalvi Mõisas nõudepesemisega taskuraha ja seal üteldi ka meile, et oleme nagu Tip ja Täp. Koos me oskasime olla ühed vägevad naljanabad. Me naersime isegi siis, kui nalja ei olnud :) Ja see oligi kõige naljakam. Paljud ei mõistnud meid, aga see ei olnudki oluline. Nüüd oleme jäänud vähe kaugeks, kuna me kodud ei ole enam lähestikku, kuid kui teda vaatamas käin, siis tuleb kõik vana meelde ning me oleksimegi nagu selles ajas tagasi. Ta on tõeline sõbranna, sest ta on olemas mul ikka, kui teda vajan. Vahel käisime lausa öösiti mererannas. Tundsime seal vabadust ja õhku, mida asula vahel ei ole. Praegu meenus üks naligi. Ühel hilisõhtul jalutasime rannas ning siis tuli isu röökida.. karjusime, räuskasime ja tegime oma originaalseid ohkeid ning siis ilmus pimedusest üks valvurimees (tema töökoht on rannale üsna lähedal), teda see räuskamine ehmatas, sest talle tundus, et kedagi ahistatakse. Ooo, see oli nii, nii humoorikas. Loomulikult tundsime häbi, sest mees oli meie tuttav!

Kõiki juhtumeid ei jõuaks siia kirja panna.

Põhiline on see, et ta on mul ikka veel olemas!

Ülle Säälik

Rahuldust ja rõõmu

kibestunud elu sõõmu

pidu, pisaraid ja verd... ( see on originaal ), aga...

meie laulsime seda nii:

Raaaaaaaaaaaaaaaaahuldust ja rõõõõõõõmu

kiiiiiiiiibestunud elusõõõõõõõmu

piiiiiiiiiiiiiiiiiidu pisaraid ja verrrrrrrrd..

Tampisime laudadel, laulsime nii, kuis torust tuli..

rahvas oli me ümber.. kisendasid kaasa.

Me ületasime Sal Salleri!!!! ;)

Oh, see oli hetk, mida ma ei unusta! Mul oli lõbus ja no ausalt, suu jäi lahti, et laagrikorraldaja isiklikult tuli plikade kampa ja näitas, kes ta on. Kohtusime esimest korda Saaremaal, näitekalaagris. Nägin tema siirust ja seda, kuidas ta oma grupi lastega suhtles. Ta naeratas pidevalt!

Teist korda kohtusime Kasepää kalalaadal (oli vist kalalaat). Läksin sinna sõbrannat (Liisit) üllatama. Õhtul esines seal elav bänd. Tantsisime, keerutasime ning ühel hetkel ilmus kusagilt välja Ülle. Ta tuli meie juurde poetas paar sõna, embas tugevalt, tegi põsemopsu ja naeratas taas. Soovis lõbusat peo-õhtut ning lahkus siis.

Kolmandal korral kohtusime Torma-Piirioja suvelaagris. Seal sain teda lähemalt tundma õppida.

Ülle on õpetaja, Torma kooli näiteringi juhendaja ja minu väga kallis sõbranje.

Mul on suur au teda tunda. Põnev on meie ühiseid külgi avastada.

Ta nagu tunneks mind väga pikka aega, kuid tegelikult oleme tuttavad kõigest paar aastakest. Tahan, et oleks rohkem sõnu tema kirjeldamiseks.

Kui ma ütlen, et ta on südamlik, siiras, hea, siis nendest sõnadest ei piisa.. Ei oskagi midagi sellist kirjutada, mis teda tõeliselt kirjeldaks. Ütlen vaid nii palju, et ta on leidnud igaveseks koha minu südames.

Viimati kohtusime 20.novembril Betti Alveri luulepäevadel Jõgeval. Käisime mälestusmärgi juures küünlaid süütamas. Hoidsin end tema ligi, kallistasin. Ta vaatas mulle otsa ning lausus - sa oled nii armas! Ma ei osanud midagi vastu ütelda. Viskasin nalja vaid.. kuid nii hea oli tema suust midagi sellist kuulda. See oli kui ravim, mida ma hädasti vajasin, sest peale seda lauset muutus mu süda nii rahulikuks. Oluline on teada, et tähendad temasugusele kullatükile midagi.

Ma ei oskagi enam midagi kosta! Lihtsalt, ta on väga oluline inimene mulle!!

..mõtetes loen seda enesele - tihti. Midagi võrratut.

Tulipunane vihmavari

Kui kõrgel olid lauad ja laed,

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.

rohkem kui nukku ja nukutuba,

rohkem kui pildivihku pihku,

rohkem kui linnukest pihku,

täringuks tähte

ja palliks kuud,

rohkem kui tooreid tikrimarju,

rohkem, rohkem, kui midagi muud

ihkasin,

oh kuidas ma ihkasin

tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi

ta oli mul tõesti peos,

tõesti mu südame ligi,

mu kaenlas, mu süles,

kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti

tõstsin kilgates üles

suure päikese poole

omaenese väikese

tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,

kord tantsitas vasem.

Hüppasin, hõiskasin

ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:

"Ole ometi tasem.

Pane vihmavari pingile

ja tule tuppa

sööma."

Kui kõrgel olid lauad ja laed!

Kui lähedal oli päike!

Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!

Ma olin väike

ja kähku sain küllalt roast.

Tippasin toast.

Käsi veel ukselingil,

lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam

ega taibanud vähematki.

Minu pisike päikene pingil

oli katki.

Oli katki.

Oli keskelt murtud katki.

Suur päike

paistis korraga kaugelt.

Lauad ja laed olid samad,

kuid hoopis madalamad.

Ma olin väike,

ei saanud millestki aru,

ei mõistnud, ei märganud muud,

kui panin pea vastu seina

ja nutsin

oma elu

esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta

ega sõnadega kurta.

Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta

uue varju, mis on veelgi kenam

Uut aga,

uut

ma ei tahtnud enam.

Betti Alver